Buss muidugi sõidab läbi kõikidest külakestest teel, aga lõpuks oleme kohal. Seame sammud mere poole. Miskipärast takistab teed metallist maanteepiire- ronime üle.
Rand on kivine, algul korralikud munakad - mida veepoole seda väiksemaks kivid muutuvad, veepiiril lausa jämedaks liivaks. Paljajalu on päris valus.
Üldmulje on aga hele ja valge -valged kivid, valge kalju ja valgete vahuste harjadega lained.
Võib küll uskuda, et ilujumalanna siin merest välja astus.
Lained on üsna vägevad. Kui nad taanduvad, veerevad kivikesed neile kolinal järgi. Seega ei julge me ujuma minna, rääkimata ümber kolmanda kaljunuki ujumisest.
Tuleb leppida selle ilu ja armastusega, mis meil on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar