esmaspäev, 3. august 2015

Suvi


 


Sellel suvel on olnud pigem jahedad ilmad ja pidev maatuul. Kõige raskem on end märjaks kasta. Kord juba vees - on mõnus ujuda. Päiksesillerduses hulpides kaovad kõik tusad. Ninna kandub kuiva päiksesooja männimetsa lõhn. Tuleb see tõeline suve tunne, mis on juba lapsepõlvest tutav ja nii lõpmata hea.
 Isegi Marleen on nõus tunnistama, et on suvi kui oled oma kahe lemmikinimesega mereääres.

neljapäev, 9. juuli 2015

Maal

Mäeotsas seisab kollane majake ja vaatab mõtlikult kaht kalameest. Vanaisa oma tütretütrega õngitsevad kalakesi tiigist. Kalu on palju, vanaisa ei saa muud teha kui ussikesi õngeotsa panna.
Ümberringi on suvi - nagu olid need suved paarkümmend aastat tagasi kui perenaine veel elas. Kui laudas oli veel lehmi ja lambaid ning sigu ja õuepeal siblisid kanad koos kurja kukkega. Inimesigi oli siis siin hulgem, tehti heina ja veeti seda küünialla.
 
Tiigi äärest kostab juttu - on saadud kuldne kalake, kellele esitatakse soov ja siis uuesti lahti lastakse.

pühapäev, 3. mai 2015

Varakevad

Istun ukselävele puhkama.
Ilus on see varakevad.
Võsaalune lausa valendab ülastest.
Pärna alune on aga kuldne kanakoolest. Pärn ise on raagus, aga kui alt üles vaadata, on pruunidel oksakestel heledad pungad. Toomingas seevastu on helerohelises rüüs ja vahtra kollakasrohelistest õitest on kuulda suminat.
Väike lehelind laulab oma silk-solki. Kaugemal on kellelgi palju meloodilisem laul. Kõige kõvemat heli teeb aga rähn. Algul kostab õõnes koputus ja siis tihe tärin, nagu laseks mootorsaega.
Katuselt kostab krabinat- väike linavästrik askeldab.
Lendab murule ja kõnnib jalgu kõrgele tõstes ringi.
Päike on soe ja tuult polegi.

Aphrodite rand

Küsime hotellist võimaluste järel minna Aphrodiite sünnikohta vaatama. Antakse linnaliinibusside sõidugraafik ja öeldakse, et tuleb ujuda ümber kolmanda kivi, et saada igavest ilu ja armastust.
Buss muidugi sõidab läbi kõikidest külakestest teel, aga lõpuks oleme kohal. Seame sammud mere poole. Miskipärast takistab teed metallist maanteepiire- ronime üle.
 Rand on kivine, algul korralikud munakad - mida veepoole seda väiksemaks kivid muutuvad, veepiiril lausa jämedaks liivaks. Paljajalu on päris valus.
Üldmulje on aga hele ja valge -valged kivid, valge kalju ja valgete vahuste harjadega lained.
Võib küll uskuda, et ilujumalanna siin merest välja astus.
Lained on üsna vägevad. Kui nad taanduvad, veerevad kivikesed neile kolinal järgi. Seega ei julge me ujuma minna, rääkimata ümber kolmanda kaljunuki ujumisest.
Tuleb leppida selle ilu ja armastusega, mis meil on.

esmaspäev, 27. aprill 2015

Klooster

Lärmakas seltskond tulvab kloostriväravast sisse. Arutatakse, kes ja kas peab väravas endale riidetüki ümber siduma. Kangatükid- mustal põhjal lillekesed, ootavad kuhjas.
Keset kloostrihoovi on väike, kellatorniga, põhjamaise väljanägemisega kirik.
Kirikus, aga on terve seinatäis ikoone. Süüdatakse küünlaid, süütan isegi ühe isa mälestuseks.
Viirukilõhn ajab kurgu kipitama. Astun kirikust väla ja pööran ümber nurga.
Satun valgusest üleujutatud vaiksele sammaskäigule.
Siin on tõeline rahu ja vaikus ja valgus

Vahemeri

Et leida tuule eest varju, surun ennast keskpäevaselt sooja kaldakalju vastu. Väikesed teravad kivinukid ei lase end liiga mugavalt tunda. Liivakivist turritavad tuhandeid aastaid tagasi elanud merekarpide ja tigude kojad.
Merel pole ühtegi laeva.
Võimsad lained tormavad rannale, kohtudes sealt taanduvatega ja paisates õhku soolaseid piisku. Kõik mässab ja vahutab.
Mõni laine jõuab ka minu varbaid limpsima
Meri on õiget lasuursinist värvi.