Klooster

Lärmakas seltskond tulvab kloostriväravast sisse. Arutatakse, kes ja kas peab väravas endale riidetüki ümber siduma. Kangatükid- mustal põhjal lillekesed, ootavad kuhjas.
Keset kloostrihoovi on väike, kellatorniga, põhjamaise väljanägemisega kirik.
Kirikus, aga on terve seinatäis ikoone. Süüdatakse küünlaid, süütan isegi ühe isa mälestuseks.
Viirukilõhn ajab kurgu kipitama. Astun kirikust väla ja pööran ümber nurga.
Satun valgusest üleujutatud vaiksele sammaskäigule.
Siin on tõeline rahu ja vaikus ja valgus

Vahemeri

Et leida tuule eest varju, surun ennast keskpäevaselt sooja kaldakalju vastu. Väikesed teravad kivinukid ei lase end liiga mugavalt tunda. Liivakivist turritavad tuhandeid aastaid tagasi elanud merekarpide ja tigude kojad.
Merel pole ühtegi laeva.
Võimsad lained tormavad rannale, kohtudes sealt taanduvatega ja paisates õhku soolaseid piisku. Kõik mässab ja vahutab.
Mõni laine jõuab ka minu varbaid limpsima
Meri on õiget lasuursinist värvi.