pühapäev, 3. mai 2015

Varakevad

Istun ukselävele puhkama.
Ilus on see varakevad.
Võsaalune lausa valendab ülastest.
Pärna alune on aga kuldne kanakoolest. Pärn ise on raagus, aga kui alt üles vaadata, on pruunidel oksakestel heledad pungad. Toomingas seevastu on helerohelises rüüs ja vahtra kollakasrohelistest õitest on kuulda suminat.
Väike lehelind laulab oma silk-solki. Kaugemal on kellelgi palju meloodilisem laul. Kõige kõvemat heli teeb aga rähn. Algul kostab õõnes koputus ja siis tihe tärin, nagu laseks mootorsaega.
Katuselt kostab krabinat- väike linavästrik askeldab.
Lendab murule ja kõnnib jalgu kõrgele tõstes ringi.
Päike on soe ja tuult polegi.

Aphrodite rand

Küsime hotellist võimaluste järel minna Aphrodiite sünnikohta vaatama. Antakse linnaliinibusside sõidugraafik ja öeldakse, et tuleb ujuda ümber kolmanda kivi, et saada igavest ilu ja armastust.
Buss muidugi sõidab läbi kõikidest külakestest teel, aga lõpuks oleme kohal. Seame sammud mere poole. Miskipärast takistab teed metallist maanteepiire- ronime üle.
 Rand on kivine, algul korralikud munakad - mida veepoole seda väiksemaks kivid muutuvad, veepiiril lausa jämedaks liivaks. Paljajalu on päris valus.
Üldmulje on aga hele ja valge -valged kivid, valge kalju ja valgete vahuste harjadega lained.
Võib küll uskuda, et ilujumalanna siin merest välja astus.
Lained on üsna vägevad. Kui nad taanduvad, veerevad kivikesed neile kolinal järgi. Seega ei julge me ujuma minna, rääkimata ümber kolmanda kaljunuki ujumisest.
Tuleb leppida selle ilu ja armastusega, mis meil on.