Et leida tuule eest varju, surun ennast keskpäevaselt sooja kaldakalju vastu. Väikesed teravad kivinukid ei lase end liiga mugavalt tunda. Liivakivist turritavad tuhandeid aastaid tagasi elanud merekarpide ja tigude kojad. Merel pole ühtegi laeva.
Võimsad lained tormavad rannale, kohtudes sealt taanduvatega ja paisates õhku soolaseid piisku. Kõik mässab ja vahutab.
Mõni laine jõuab ka minu varbaid limpsima
Meri on õiget lasuursinist värvi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar